0
0
Kuidas kõik algas?
Ega me kohe alguses ei teadnudki sünnitusmajas, et Saskiaga mida oleks viga. Mõlemal oli sündides bilirubiin väga kõrge, Saimonil eriti ja ta jäi rohkem arstide tähelepanu alla kui Saskia. Enne meid koju ei lastud kui Saimonil bilirubiini tase hakkas ise langema ja hakkaski. Meil oli kohe, et “jess, nüüd läheb kõik hästi ja saame hakata uue…täiesti uue ja teistmoodi eluga harjuma”. Aga ei… nii see kahjuks ei läinud.
Koju saades äkki umbes nädal hiljem läksime perearsti vastuvõtule ning seal tehti mõlemale uuesti vereanalüüs bilirubiini osas. Saime siis tulemused mis oli väga kõrge tema enneagse lapse vanuse kohta. Nii meid siis saadeti haiglasse ning seal samuti tehti talle taas vereanalüüs jne. Tulemus oli siiski nii kõrge, et pidin nende mõlemaga minema Tallinna Lastehaiglasse sisse kuna Saimon läks lambi alla päevitama. Samal ajal oli Saskial ka bilirubiini tase kõrge, aga mitte nii kõrge arstide sõnul et vajaks lambi all olemist. Niisiis Saskial lihtsalt hoiti samal ajal silm peal haiglas. Saime poisi korda peale mõnda päeva olemist haiglas ning läksime koju.
Ma nüüd enam ei mäleta neid ajalisi vahesid kaua me kodus saime olla ja kui palju me haigla, lastearstide ja perearsti vahet jooksime (kestis see käimine 1-1,5 kuud) kui nägin, et Saskia siiski ikkagi kollane ja asi ei ole hea. Pidevalt magab jne, ei söö (ei jaksa süüa) ning kaal ei tõuse nii nagu vaja. Läksime taas siis perearstile, aga juba tavapärasesse kontrolli ning arst kuulas südant ja ütles, et seal miskit kahiseb ning saatis meid koheselt JÄLLE haiglasse ning siis võeti Saskia korralikult ette ja meid saadeti intensiivraviosakonda. Ehmatas ära küll, aga nad olid mõlemad juba ööpäevaringse järelvalve all mis samas oli hea, sest nad kontrollisid kõike – pulssi, vererõhku, hapniku sisaldust veres jne. Olin nendega haiglas kokku umbes nädal (algselt perearst arvas, et paar päeva). Haiglas olev raviarst tegeles meiega kuni koju saamise päevani. Ta kuulas, tegi analüüsi, meil oli ka mingisugune “Haiglas viibimise ema päevik” mida pidin täitma – pissimine, kakamine, söömine jne. Kõik tuli ära kaaluda ja kirja panna, mis peamine IGAKORD! Koohutav, ma lihtsalt ei jaksanud, sest tegin seda ka Saimoni lambi all olemise ajal ka. Väga tüütu, eriti mõlema lapse kohta. Ühesõnaga, kui vaadati Saskia nö siis neid andmeid, said nad ka aru, et miski jama ning hakkasid pihta uuringutega. Alguses oli meil aju uuring ning sellega oli kõik korras ja siis saadeti meid südame ultrahelisse. Kuskil 30 min olin Saskiaga UH’s kui siis arst ütles mulle: “Saskial on kaasasündinud südamerike, mis tähendab, et tal on südamepuudulikkus ja ta vajab kuu aja jooksul südameoperatsiooni, tehakse lõikus ja seda teostatakse Tartus ning peale edukat operatsiooni hakkate elulõpuni südame kontrollis käima.”
See hetk kui ta seda ütles, ma lihtsalt plahvatasin nutta, see sisemine valu mis minus tekkis, süütunne nagu ma oleks midagi raseduse ajal valesti teinud ja suur hirm, et äkki operatsioon ei lähe hästi ning ma jään oma armsast tütrest ilma… See tunne, see oli kohutav. Ma ei taha/soovi, et ükski ema seda kõike kogema peaks. Paljud ei pruugi mõista mis tundeid värskelt saanud ema tunneb, kelle lapsed sündisid enneaegselt niigi ja peaaegu 2 kuud oli kaksikutega mure, et mis saab, kas jäämegi haigla vahet jooksma jne. See oli raske algus meie uuele elule ja mis kõige hullem, ma olin kaksikutega üksi haiglas ja Matthias oli Kristoferiga kodus kõik need päevad. Nad ei tohtinud koroona pärast meid ka külastada.
Teel tagasi palatisse jõudes ma lihtsalt nutsin ning helistasin Matthiasele ja rääkisin kogu loo. No ilmselgelt nagu meestele kohane hoidis ta pisaraid vaos ja oli šokis. Kõik olid – emad, isad, tädid, onud. Keegi ju ei teadnud mis saab, kuidas saab jne. Eks kõik püüdsid mind muidugi rahustada ja et kõik läheb hästi (läkski ja see on imetore), aga no mis segaduses olev ema siis veel sel hetkel oma mõistusega teeb…midagi, nutab, tahaks karjuda, süüditab ennast jne. Ega muud rohkem Tallinna Lastehaiglas peale diagnoos saamist midagi polnudki, ta sai ravimit kuni operatsiooni päevani mis toimus 2 nädalat hiljem haiglast välja saades. Eelnevalt enne operatsioonile minekut käisime veel korras haiglas UH kontrollis, siis pandi kenasti operatsiooni päev lukku – anti kaasa kõik vajalikud andmed, info, kellaajad jne. Ja siis läksime ilusti koju paariks nädalaks. Õnneks sai Tartus haiglasse Matthias kaasa tulla minuga, Kristofer läks Matthiase vanematega Viljandisse selleks ajaks.
Paljud on küsinud ja küsisid tol hetkel, et miks seda operatsiooni vaja on ja kas üldse on? Vastuseks jah, sest mida aeg edasi seda suurem oht oleks olnud suurtele tervise probleemidede ja palju haiglas viibimisele.
Tartu Lastehaigla
26.oktoober 2020 viis Matthiase isa meid (mind, Matthiast ja kaksikuid) varahommiku Tartu Lastehaiglasse, (Matthiase ema jäi Kristoferiga Jalami korterisse vanaisat Tartust tagasi ootama, et siis minna Viljandisse). Haiglasse minnes, läkisme otse selle ukse juurde kus saab ennast haiglasse sisse registreerida. Saime koheselt ka ebameeldiva suhtumise vastuvõtus, aga sellest ma ei viitsi ega taha pikemalt rääkida. Registreeriti meid kenast ära ja liikusime edasi osakonda, kus me üle jäänud nädal olime. Kui saime oma palatisse hakati üpris kiiresti ka meiega tegelema, küll igasugused analüüsid, UH, pikkused, kaalud, taaskord pissi/kaka kaalumised ja kanüül Saskiale kätte – valmistati teda järgmise päeva hommikuseks operatsiooniks ette. Teate, kui halb ja valus on vaadata kui su lapsi torgitakse nõeltega ja ebameeldiva UH aparaadiga. Näed kohe, et lapsel on vastik ja ta ei taha. Saimonit kontrolliti ka kõik need päevad veel seal haiglas, et välistada igasuguseid asju. Ta käis veel refluksiga seoses UH’s – õnneks oli kõik korras.
Ühesõnaga, Saskiale sai kõik võimalikud asjad tehtud ja külge ning jäime ootama järgmise päeva hommikut (operatsioon toimus 27.okt kell 7 hommikul). Öösel kella 3 aeg anti talle mingi operatsiooni eelne rohi/aine sisse ning sellest alates ei tohtinud ta enam süüa ega juua – kujutate seda ette, et just 2 kuuseks saanud beebi kes sööb öösel ikka mitmeid kordi ei saa kella 3-7 rinnapiima, isegi kui ta seda tahab väga. See oli minu jaoks hirmutav, et mis ma lasen tal siis röökida öösel, aga mis oli meile üllatuseks, et peale selle aine/ravimi saamist magas ta kella 7ni välja.
Nii siis 27.oktoober (nende 2. mini-sünnipäeval) kell 7 hommikul tuldi meie juurde ja pidin võtma Saskia ning minema koos öega intensiivraviosakonda. Seda tunnet, mis mu see sel hetkel oli kirjeldada ka kuid hiljem too pisara silma. Ma ei taha mitte kunagi seda läbi elada. Viisin ta sinna, sain olla natukest aega temaga ja siis öeldi et pean ära minema kuna nad hakkavad operatsiooniks teda ette valmistama. APPIII kui kohtava tundega ma sealt ära läskin, hirm et kas kõik läheb hästi, siiski südameoperatsioon, mitte mingi kerge lõikus vms. Palatisse tagasi jõudes jäime kolmekesi siis ootama uudiseid ja Saskia tagasi tulekud kuna operatsiooni teostati teises majas. Vot need 1-2h olid maailam kõige pikimad tunnid. See kõik lihtsalt venis ja oli nii halb. Mingi hetk peale 2h läksin alla uurima kas Saskia tagasi, öeldi et veel mitte ja no ilmselgelt mul tekkis juba suur paanika kas ikka kõik hästi kuna ta ju pidi umbes selleks kellaks tagasi olema, aga polnud. No ma siis läksin palatisse tagasi ootama ja kuskil 30-40min läksin uuesti uurima ja siis mul kästi juba ootama jääda ooteruumi, kuna Saskia just toodi ja temaga tegeleti. Päris närvesööv oli see hetk kõik – vastik. Lõpuks sain tema juurde. See vaatepilt…. see…ma ei tea… ma oleks tahtnud lihtsalt nutta täiega. Näha oma last sellisena, no ei. Sel hetkel oli ta narkoosi all, torud kurgus, igasugused voolid ja aparaadid küljes. Endiselt KOHUTAV!
Olin mingi hetk tema juures ning arst kes seal valves oli tuli minuga rääkima, et kõik korras ja operatsioon läks hästi. Narkoosist võib alles ärgata järgmine päev aga sõltub kõik temast. Olin mingi aja seal, aga kuna Saimonil tuli söögi aeg peale, siis ma läksin tagasi ja hakkasin ka Saskiale piima välja pumpama ning kui Matthiase kord oli minna Saskiat vaatama viis talle süüa. Kui Matthias tagasi tuli, eks tal oli ka suhteliselt kurb meeld niimoodi teda näha, aga samas rõõmus, et viga mis oli sai korda. Saskia viibis intensiivis kuskil 2 ööpäeva. Operatsioonipäeva õhtul hingas ta juba iseseisvalt ilma toruta ning vaikselt hakkas narkoosist ärkama.
Kui lõpuks Saskia intensiivist meie juurde tagasi toodi oli Saimon kuidagi nii heas tujus ja palju mõnsam võrreldes sellega kui närviline ja magamata ta muidu need päevad oli kui Saskia opil ja seal intensiivis viibis. Ilmselgelt ka meil endal oli heameel, et pisike taaskord meie juures oli ja sain teda taas sülle võtta ning toita taas teda rinnapiimaga. Saskia raviarst tuli ning rääkis meile kogu operatsiooniga seotud tegevused ja tulemused ning ütles: “Saskiaga on kõik täpselt nii hea nagu me planeerisime”. Paar päeva enne koju saamist pidi Matthias minema Viljandisse Kristoferi juurde, kuna Matthiase isa ei saanud enam olla Eestis vaid pidi minema tagasi Soome, sest tal esmaspäeval algas tööpäev ja Matthiase ema läks veidi varem juba Soome tagasi. No need paar ööd olid minul nii raske – olin üksi kahe beebiga kellel ühel oli just operatsioon, kuskil võõras kohas. Eks ma lihtsalt pidin selle üle elama ja 2 ööd hakkama saama ilma pereliikme abita. Kui peale operatsiooni olid kõik analüüsid ja uuringud tehtud nii Saskiale kui ka Saimonile saime uue nädala teisipäeval koju. See tunne oli niii hea, eriti kui me reaalselt koju ka jõudsime. Krisoferi nägemine ning see kuidas ta hoidis kaksikuid, seda on raske kirjeldada.
Nüüdseks on Saskial südamest kahin perearsti ja kardioloogi sõnul kadunud ning kogu tegevus südame ümber nii nagu peab olema. Uus kontroll tuleb tal juuli/august ning loodan saada sama häid uudiseid nagu need hetkel olnud on.
Average Rating