Saimon & Saskia sünnilugu

Rasedus

Me olime pikalt soovinud saada veel ühte last, aga kahjuks ei õnnestunud see kaua. Ühel hetkel läksin ma arstile ning ta ütles, et mu munasarjad on väga polütsüstilised (s.t et keeruline ise rasestuda ehk ovulatsiooni ei toimu) ning siin aitab üks asi – viljatusravi. Nii ma 2019 aasta sügisel Pelgulinna viljatusravi osakonda suunati. Pikemalt sel teemal ei peatu kuidas, aga alustasin kõige esimesest faasist – ovulatsiooni stimuleerimise tabletid. See kutsub esile ovulatsiooni tekke ning millega võib kaasneda mitmikrasedus, kuna naisel võib korraga küpseda rohkem kui üks munarakk. Ega ma sellele väga ei mõlnud, et neid kaks tuleb vaid pigem oli hirm äkki ei tule üldse. Nii ma siis sõin kuuaega neid ja jaanuaris (vist) üks öö hakkasin ma oksele kuni lõunani välja – vahepeal ka kutsusin kiirabi kuna juba olin teadvust kaotamas jne ja olin üksi kodus (Matthias oli sel päeval tööl ja Kris lasteaias). Kiirabi töötajale mainisin ka, et peaksin lähipäevil tegelikult tegema testi – kas olen rase või ei. Kiirabiarst arvas siiski, et mul võib olla sümptomitele kohaselt ikkagi kõhuviirus vms, kuna see oli korralikult sel hetkel liikvel. Nii nad tegi mulle mingid süsti ainega ja läksid minema. Magasin paar tundi lõpuks, enesetunne oli veidi parem ja mõtlesin, et okei ma teen igaksjuhuks ikkagi rasedustesti veel. Tegin….Mis arvate mis sealt vastu vaatas? POSITIIVNE…. omg, see hetk olin ma nagu soolasammas. Kui mõtesin, et selle rasedusega teen ma Matthiasele küll ühe ägeda üllatuse kui tuleb kaks triipu, siis kahjuks sel hetkel ma lihtsalt ei suutnud uskuda – ilmselgelt ma saatsin talle pildi. Ta oli hämmingus ning ütles, et veel ei kilka jne – ootame UH ära ja siis rõõmustame.

Nii ma nädal hiljem läksin või oli see veidi rohkem, enam ei mäleta täpselt, arsti juurde siis UH’sse ning tõesti, testi tulemus pidas paika. Mul on beebi kõhus. Arst siis uuris/vaatas ning tegi “mhh”, mina kohe küsisin, et kas miskit valesti ning ta ütles, et ta näeb teist lootekotti veel, aga see on tühi või on hematoom. Ma küsisin kohe, mis see tähendab – arst viiskalt hakkas seletama ning ütles, et tule nädala pärast tagasi ja vaatame uuesti… Nii ma siis nädala pärast tagasi läksin, eelnevalt terve nädal närveerisin, et mis nüüd saab. Kui ta siis uuestu UH’ga vaata ning ütles: “Palju õnne, teil on KAKSIKUD!”
Mis te arvate mis nägu mul peas oli kui sain koos südamelöökidega 100% vastuse kaksikute kohta… Ma olin lihtsalt suures hämmingus, nutsin õnnest samas olin ma nii segaduses, et mis nüüd saab. Ma pole MITTE kunagi soovinud kaksikuid kuna see tundus nii raske olevat jne. Siis tulid pähe mõtted, et kuidas me rahaliselt toime tuleme – asju tuleb ju TOPELT!!! Turvahällid, voodid, riided, kaksikute vanker jne… Ma ei olnud üldse sellega arvestanud… issand, mu elu oli selleks hetkeks nii peapeale pööratud, et mingi hetk tekkis minus see masenduse hetk – eks ka suureks põhjuseks oli idev iiveldamine ja hommikused öökimised vetsupoti kohal.

Kui ma siis lõpuks siis Pelgu majast välja astusin ja autosse istusin, näitasin autos talle kaksikutest UH pilti ja esimene asi mis Matthiase suust välja tuli: “oh püha jumal küll” (siinkohal ma mainin ära, et Matthiase soov oli enne minu rasedaks jäämist, et võiks saada kaksikud, see oleks päris äge tema arvates ning see lahendaks ka koheselt kolmanda lapse saamise ka ära kuna mul selle rasedaks jäämisega on nii nagu on). No ja nii see siis läks, pikalt ei suutnud uskuda seda, isegi siis kui need kaks olid sünidnud, umbes 6 kuud, imestasime ikka veel, et meil on KAKSIKUD!

Ega miskit väga rohkem nagu ei olnud, rasedus muidu kulges hästi, minul endal oli raske – pidevad iiveldused, öökimised, oksendamised ja meeletu raskus kõhul ja lisa valusad armid mis tekkisid. Raseduse lõpus oli ka üpris valus üldse liikuda, Matthias palju aitas mind püsti ja kui samm-sammult liikusin siis ikka sammuga oigasin nii et pisar silmis.

Sünnitamine

27.augusti 2020 (rasedusnädalaid sel hetkel 36+3ndl – enneaegsed) öösel nägin und sellest kuidas mul tulid veed ära ning mind viidi kõigepealt ühte haiglasse, aga kuna ma sinna ei soovinud siis pidin minema teise ja sel hetkel kui unes nägin, et kõndisin teise haiglasse äratas mind ühel hetkel ülesse, et miskit hakkab kohe voolama – tõusin püsti ja nii oligi, 3:53 öösel looteveed tulid. Koheselt ütlesin ka Matthiasele, kes ärkas ja hakkas koheselt tegutsema ning samal ajal ärkas ka Kristofer, kes magas meie kaisus ja ei saanud unisena üldse midagi aru vaid küsis mis nüüd juhtus, miks nii palju vett põrandal on – kui seletasin lapsele, et titad hakkavad sündima, siis Kris lõi särama ja teadis kohe mida tegema peab hakkama ja hakkas tegutsema. Kuna mul oli keeruline kodus samal ajal midagi teha, siis ma lihtsalt seisin vahepeal keset koridori rätik jalgevahel ja megalt voolasin ning vaatasin kuidas mees ja laps nagu pöörased jooksevad mööda tuba ringi nagu ameerika filmides. Saime lõpuks riide, asjad kokku, vanaisa haigla juurde kutsutud, et laps võtta ja nii me haiglasse siis sõitsime.

Kuna kogu see protseduuride teema haiglas võttis alguses kauem aega (kaksikute kontrollimine võttis aega), siis detaile ma ei hakka siia kirjutama. Kui vastuvõtutoas mind lõpuks läbi oldi uuritud tuli arst ja ütles, et saadavad mind sünnitustuppa ja seal valmistavad mind ette erakorraliseks keisrilõikeks, sest nad ei julge mind ikkagi ise sünnitama panna eelmise armi tõttu ja vahepeal oli ka Saskia ennast suutnud keerata tagasi ka tuharseisu. Aga kuna koroonanpiirangute tõttu ei saanud Matthias vastuvõtutuppa kaasa tulla ootas ta autos ning vahepeal käis ka korra kodus asju võtmas ja kui arst mulle ütles, et lõikusele siis ütles, et helistaksin mehele ning kutsuksin ta haiglasse tagasi.

Mind valmistati ette operatsiooniks (vahepeal saabus ka Matthias sünnitustuppa kus ma siis viibisin enne oile minekut) ning pandi kõik võimalikud asjad külge – tilgutid, põiekateeter jne ning viidi mind operatsiooni tuppa ja Matthias saadeti sünnitusjärgsesse tuppa ootama. Operatsioonitoas siis tehti mulle seljasüst, kus olin ise külili (see süst oli retsilt valus ja hiljem ei tundnud ma mitte ühtegi valu), keerati mind tagasi selili tagasi opi laual ja siis ma hakkasin tundma seda kuidas kogu alakeha on mega tuim, jalgu tõsta ei saa jne. Mingi het hiljem pandi mulle igasugused juhtmed külge ja kanüüli lasti mingisugune aine, kus siis arst ütles, et kui halb hakkab pean koheselt ütlema – nii ma tegin, misiganes aine see oli mul hakkas pilt silme eest ära minema ja koheselt ütlesin ning siis lasti veel mingit ainet mulle kanüüli ja hakkas parem. Veidi ajapärast puhastati kõhtu ja jalgevahet joodiga (ma arvan) ning ühel hetkel küsis kirurg, et kas mul on valus, mina selle peale et ei ole ja nii hakkas pihta mega raputamine. Minu jaks mõni minut hiljem kuulsin ma nuttu ja öeldi kellaajaks 6:36 ja POISS (minu pisarad voolamas), 2 min hiljem võeti teine – kohe häält ei teinud (mind rahustat), siis hakkas ta häälitsema, öeldi 6:38 ja TÜDRUK – jätkasin nutmist. Nii mulle siis sooviti- palju õnne!

Kuna on koroona kahjuks palju paha teinud, siis iga sünnitaja peab andma enne sünnitust koroonaproovi, minu opi ajal polnud veel vastuseid, siis kui poiss välja võeti mulle ei näidatud ning viidi teda koheselt minema ning kui tüdruk välja võeti ja oli korra väike mure hingamisega, siis näidati mulle teda aga lähedale ei toodud, sest minu koroonatesti tulemust ei olnud veel – natuke naakas värk sellega, aga mis teha. Nii mind siis lapiti tagasi kokku ning see võttis aega – kaua ei oska öelda. Kui oli mind kokku lapitud ning mind voodise tõmmatud opi laualt, siis ootasime veel operatsioonitoas ja kui tuldi ütlema, et mu test oli negatiivne võisid arstid enda riietused ära võtta ja mind operatsioonijärgsesse tuppa viia – nii me siis seal õnnelikena olime. Sel hetkel ei saanud või ei jõudnud mulle absoluutselt kohale, et nüüd ma olengi 3 lapse ema. Kui meid oli perepalatisse viidud, siis öeldi mulle et kella 12 aeg võiksin ma nüüd ise liikuma hakata, siis saavad põiekateetri eemaldada ja saaksin lapsi sülle võtta – nii ma siis peale operatsiooni umbes kella 10 aeg läksin neljakäpukil üli aeglaselt ja oiates voodisse ning 12 aeg esimest korda ise omal jalal wc’sse – oli mega valus, kuna mul oli rippuv väljaveninid kõht ja värske kokku õmmeldud haav. Lõpp kokkuvõttes läks operatsioon ja kõik muu kaasnev üli hästi. Arstid väga toredad, toetavad ja aitasid igal moel. Lastel oli küll bilirubiini kõrge, aga enne haiglast koju saades analüüsid näitasid, et see ise langeb. Koju saime ilusal päeval 1.september 2020.