Elu kaksikutega – plussid ja miinused

Minult on palju küsitud, kuidas ma hakkama saan? Kas on raske? Kas mul on kedagi abis? Mõned aga arvavad, et mis sul viga (arvajateks on need kellel kas pole omal lapsi, on erinevates vanustus või on üks laps) – mees kodu kontoris, oled kodune ning sul ju palju aega jne.

Alustan aga sellest, et ilmselgelt on igal emal raske, olgu palju lapsi tahes. Iga laps/lapsed on erinevad ja iga laps/lapsed panevad oma ema proovile omamoodi. Mõni teeb seda kergemalt nii, et ema ei saa aru sellest, mõnel aga nii et lapsevanem on peast õhtuks nii sassis ja väga väsinud. Lapsed õpetavad meile kannatlikkust, rahu säilitama, rahulikku läbirääkimisi pidama ja seda, et igat hetke tuleb võtta ja nautida isegi kui see on retsilt raske. Mulle meeldi Marianne Tobro lause:

“Sa saad armastada oma lapsi ja samal ajal tunnistada, et lapsevanemaks olemine on raske ning kiruda oma laste tegusid.”

Kui Kristofer sündis arvasin, et issand see lastega elu on ikka nii raske ning tundsin pidevalt kuidas olen läbi kukkunud. Nüüd olen ma kaksikute ema ja ma ei saa seda mõtet enam peas lasta joosta, sest lihtsalt mul pole selleks aega ega tahtmist. Sest ma tean, et see viib mind suurde masendusse ja lõpuks on mul tõsiselt vaja lisa abi mitte kodus hakkama saamiseks vaid selleks, et ma vaimselt vastu peaksin.

Nii siis, kaksikutega elu on huvitav, põnev, palju õppimist igas valdkonnas ning suuuuuuuuur kannatlikkus tuleb kasuks (see mul ikka vahel katkeb ka). Nö plusse on ilmselgelt väga palju. Alustade sellest, et nad on ju nii armsad. See tunne, et sul on kaks beebit kodus, SINU ENDA OMAD, no see tunne on kirjeldamatu. Nad on meie elus olnud 8 kuud ja ausõna, ma siiani olen imestunud, üllatunud ja elevil, et nad meiega on. Ma olin alati öelnud, et mina kaksikuid ei soovi kuna see tundub nii raske, keeruline ja kuidas üldse KAHE pisikese beebiga hakkama saada, see on täielik mission impossible. Tegelikult olin ma eksinud – vaata kui endal pole, siis ei tea ka. Arvamus sellest maailmast oli algselt küll üks aga tegelikkus on hoopis teine. Naised on emakese looduse poolt loodud nii, et kui naine on on lapse ootel ja sünnitanud, siis tekivad emaduse instinktid kõigega hakkama saada mis on seotud beebide/laste ja nende kõikide vajaduste ning olukordadega. Mis tähendab, seda iga ema kes on sünnitanud saab hakkama beebi või beebidega nii, et ta isegi ei mõtle sellepeale kuidas ma nüüd hakkama saan, kuidas ma tal mähkmeid vahetan, süüa annan, riidesse panen jne. See tuleb kõik nii iseenesest. Eks muidugi on neid naisi kellel võibolla tõesti alguses on raske ja on palju küsimusi ja õppimist, aga tegelikult saavad kõik hakkama kui väga tahta. Nii ka minul – saan hakkama, pean saama. Kaksikud tegelikult ju lõpuks kasvavad koos üles, avastavad iseennast ja teineteist ning lõpuks hakkavad koos tegutsema. Nende avastamised ja maailma tunda õppimine on tegelikult väga äge. Maru lahe on neid vaadata kui nad koos mängivad või itsitavad. Ja no kui on suur venna, kes teeb neile nalja, on neile suureks eeskujuks – siis kõik need hetked muudavad kurvad hetked rõõmsateks. Mul on telefonis 4166 pilti ja videot millest enamuses on kaksikutest ja hetkedest mis on mega ägeda. Olen üritanud jäädvustada kõik arengulised etapid alustades naeratustest, haaramistest kuni hetkel käputamiseni välja (plaan on ühel hetkel, kui aega on, sorteerida kõik pildid ning printida need paberile ja panna albumisse/beebiraamatusse) kui ka niisama ägedaid pildikesi (siin kohal mainin, et Saskiale meeldib hullult pildistamine, kui võtan kaamera lahti ja selfi vaatega, kus ta ennast näeb siis pakub see talle väga palju nalja ja põnevust.) Päeva jooksul teen ma omajagu pilte, mõned üksid jõuan ma kiirelt panna instagrami story’sse, aga õhtul kui põnnid magavad hakkan ma neid vaatama ning näitan ka neid Matthiasele, kes ju päeval teeb tööd ja ei näe mis meil toimub.

Raskeks teeb aga kaksikute juures see kui nad on väga erinevad – magamine, erinev füüsiline areng (Saimon juba roomab ringi päris aktiivselt ning harjutab käputamist vaikselt võrreldes Saskiaga – tema alles sai roomamise selgeks ning veel harjub selle teemaga), nende erinev iseloom mis on peamine. Saimon on meeletu “sülekoer” ning soovib palju minu lähedal olemist samas Saskia tahaks ka süles olla ja siis kui oled terve päev otsa üksi eriti kui on kummagil pahur tuju ka, siis see on keeruline. Mõlemad nutavad ja lihtsalt ei jaksa neid kahte süles hoida ega tassida – Saimonit juba kaalu pärast. Ühesõnaga mõnipäev on täielik “nokk kinni, saba lahti” seis. Eks paljuski saab need nö ajada arengulise kasvu kaela – liikumine, avastamine, hammaste tulek, lisatoitude söömine jne… Kõik mõjutab. Minult on küsitud, kas mul on keegi kes on mul abiks nädalas, siis vastus on EI – Matthias on ainuke kes mind saab päeva jooksul nii palju aidata, et ma saaks korra wc minna, õue minna nii, et kui üks neist nutab, siis ta lohutab. Aga üleüldiselt päeval olen ma tegelikkuses üksinda. Pean jõudma kõigega hakkama saada – söök kaksikutele ja meile, koristamine, pesu pesemine jne, vahel kui Kristofer ka kodus, siis pean püüdma leida ka talle mõne hetke.

Olen kuulnud sellist vanarahva tarkust, mis tundub et pea paika.

“Sulle antakse täpselt nii palju kui sa seda kanda jõuad.”

Hetkel on olnud juba nädal kui mitte paar nädalat, et ööd on katastroofilised. Põhjust ma ei tea, lihtsalt ei saa aru. Saskia öösel nutab iga 2-3h tagant ning Saimon niheleb palju ja vahel vääksub – küll otsib lutti, tekki või minu käe lähedust taga. Jah nad magavad meie kõrval, Saimon küll oma beebi voodis aga Saskia täiesti minu kõrval – põhjuseks on see, et nad ei mahu enam ära kahekesi ühte voodisse ning teine voodi kahjuks ei mahu tuppa ära. Nüüd tuleb küsimus, et miks me neid oma toas ei harjuta? Põhjus on ilmselge, nad ei ole valmis olema eraldi meist. Kui ööd on siin periooditi keerulised kohati lausa katastroofilised ja magamata, siis ma vaimselt kui ka füüsiliselt ei ole võimeline iga natukese aja tagant liikuma kõrval tuppa. Nii on nad siis hetkel meie juures, kes teab ehk suvega asi paraneb jne. Öise söömisega on aga nii, et rinnapiima annan täpselt nii palju kui nad seda ise soovivad. Hetkel on kusjuures isegi minu jaoks üllatav, et ega nad öösel väga ei tahagi – Saimon sööb alles varahommikul viimasel ajal ja Saskia öösel võtab paar lonksu ning siis ei soovi rohkem. Kui nii edasi, siis tundub et minul öine tissi võõrutamine jääb ära, sest lapsed ise ei soovi – selles osas olen siis neile tänulik.

Ühesõnaga, ma tunnistan, et kaksikutega on raske, eriti kui sul pole igapäevast abi, kes aitaks majapidasmise töid teha, lapsi hoida et ise puhata 1-2h. Vanem laps kes vajab tähelepanu (koroonaga seoses oli Kristofer ka palju kodus) jne. Kõik see nõuab väga suurt pingutamist, hakkama saamist ning kannatlikkust. Ma ei tea kas ma olen lõpuks omandanud neid kahte viimast juba, aga teades mind ja minu iseloomu siis ma olen üllatunud iseendas, et me olen VEEL vastu suutnud pidada ning pole Tallinna psühhiaatriakliinikus 😀 Tegelikult ma tean mis siin on aidanud – MATTHIAS. Kui tema on minu kõrval, rahulik (eks vahel ikka sõidab ka, kui emotsioonid/pinged on liiga palju kuhjunud), toob mind kahe jalaga maapeale tagasi, siis kõik see aita olla ka endal normaalne ja vastupidada. Ilmselgelt olen ma talle meeletult tänulik kõige eest ja ma saan öelda kõigile, et ta on MAAILMA PARIM isa, abikaasa, sõber, kolleeg jne. Nagu ka eelnevalt ütlesin, et tegelikkuses on väga palju häid omadusi kaksikutega elades ja toimetades – seda tegelt on nii-nii keeruline seletada, lõpuks kui kellegil vähegi on antud mitmikute ema või isa olla siis nautige seda täiega. Igast raskusest saab üle ja kui on võimalus, et keegi saab tulla appi siis julgelt seda küsige, sest kui abi ei küsi lähetegi lolliks. Võta aega iseenda jaoks nii palju kui vähegi võimalik, las need riided jäävad pesemata või nõud kraanikaussi. Puhka! Mind on see ka palju aidanud – kodu on vahepeal selline sea pesa, et isegi siga ei tahaks siin olla, aga mul savi. Magan koos lastega või loen mõnda põnevat lugu netist jne. Isegi see on aidanud mind kui ma olen saanud koos perega minna juuksurisse – Matthias kõrval toimetab lastega, mina olen samal ajal toolis istun ning naudin seda kuidas mind ilusaks tehakse.