Suvine perepuhkus

Ilmselgelt on suvi see aeg, kus puhatakse, reisitakse, nauditakse jne. No ja kui kõik need tegevused toimuvad, siis on ju täiesti arusaadav, et arvuti taha blogi kirjutama minna oleks täielik patt selliste ilmadega (kuumalainetega). Nii ka mina avastasin, et “oih peaks vist midagi kirjutama ka😜”. Jap, ainult et see kirjutamine venis ka päris kaua. Kirjutad ühe lõigu ära ja siis on juba kellegil kuskil mingi häda ning peab jooksma.

Alustan siis sellest, et juunikuus me saatsime Kristoferi Matthiase vanemate juurde Viljandisse puhkama ning meie ise koos Sassudega läksime esimest korda Rakverre Aqva Spa’sse. Miks me Kristoferi ei võtnud on lihtne põhjus – nimelt tal on Viljandis palju ägedam kuna saab aias ringi joosta, vanaema-vanaisa hellitavad teda seal mõnusalt ära ja seal on tal igasuguseid tegevusi vanavanemate poolt. Jaa kindlasti talle oleks meeldinud ka meiega tulla, aga me soovisime kaksikute esimest Spa’tamist proovida ilma Krisita – et arusaada kuidas neile kahele üleüldse sobib veekeskus ja rahvarohke koht jne. Kuna Kris on väga liikuv ja aktiivne veekeskuses ja kohati ka selline tormakas ja udupea, siis peab suutma ka teda jälgida, aga esimese külastusena seda teha oleks olnud keeruline. Üldiselt läks kaksikutega Rakveres hästi, Saimon oli kohati selline nutune ja tõrjuv kuid pikapeale ta leebus ning Spa elu hakkas talle meeldima. Natuke võis ka Saimoni puhul rolli mängida see, et koroona tõttu me ju keda ei näinud, kokku ei saanud ja külas ei käinud ning kuna ta on meie jaoks Kristofer vol2, siis on ta samasugune hellik ja emmekas. Ainuke asi mis üleüldiselt grazy oli kuumus. See kuumalaine – 30+ kraadid – õues olemine tegi ikka raskeks, sest midagi hingata pole, õhk ei liigu, jahedust varjus natukene leevendab ning riided on hetkega märjad, sest higistad niivõrd palju. Vahepeal oli tunne, et võta või riided ära kuna hirm oli ülekuumenemisel.

Olime siis R-P Rakveres ära ning läksime tagasi koju. Algul oli mõte, et otse Viljandisse kuna jaanipäev tulemas, aga siis avastas Matthias, et esmaspäeval on tal KÜ koosolek kell 18 meie hoovis. No mis teha.. saime siis esmaspäeva õhtul kuskil kell 20 alles liikuma äkki (enam ei mäleta ka täpselt). Lõpuks Viljandi jõudsime ootas Kristofer meid kenasti garaaži ukse juures elevusest hüpates ning ütles, et tal on niiiiiii hea meel et me ka tulime ning Sassud ka kaasa võtsime. 😁 Jaanipäev kätte jõudis, oli see minu jaoks natuke – väga veider – jaanipäev. Tegelikult nagu polnud üldse seda jaanide tunnet jne. Põhjus oli see, et me olime seal mega mõnusas jahedas toas, sest lihtsalt ei kannatanud väga väljas olla isegi kui oli vari. Kuna meil 2 pereliiget ju lisaks, kellega oli ikka palju tegemist ka ning õhtu jõudis nii kiiresti kätte kus oli kaksikute magamise aeg ning lõpuks olime ka ise nii sussid, et mingit jaanituld ja mõnusat olemist ei jaksanud teha. Kristofer küll jooksis seal aias ringi ning nautis vanavanematega jaaniõhtut. Selline oli meie esimene jaanipäev 5kesi.

Lõpuks saabus see kauaoodatud juulikuu kus algas Matthiasel 3ndl puhkus ja saime minna siis 5kesi Eestit avastama. No kas just avastama kogu Eestit, aga Tallinna korterist mõneks ajaks eemal tahtsime küll saada. Kui oled ikka põhimõtteliselt terve aasta ainult kodus istunud selle kuramuse viiruse pärast, et ennast ja lapsi hoida ning mitte midagi külge saada, siis ilmselgelt lõpuks viskab ikka nö “kopa ette” kodus istumisest.

Puhkus algas 5.juuli ning 7.ndal pidime minema esimese asjana Tartu VSpa’sse. Aga kahjuks pidime selle edasi lükkama, sest ma tarkpea nagu unustasin ära, et enne puhkusele minekut ma oleks pidanud nädalaks Krisi koju jätma. Ja mis siis sai? Me saime kõik mingisuguse viirusega pihta ja kogu perega olime siruli. Õnneks saime jagu sellest, mõned nähud (nohu) jäid, mis kestis mul veel nädal. Igatahes peale VSpa’d oli meil planeeritud Viljandi suvilas suur sünnipäevade pidamine, kõigil kellel olid ja kelle tulevad. Päris vahva oli see. Matthias korraldas sinna tünnisauna, mõnus grillimine, lastel igasugune veega seotud lõpustused nagu nt vihmuti millest ka suuremad läbi jooksid, Eve-Väino tehtud üli mõnus kodune supp ja seltskond oli vinge.

Nädalavahetus läbi sai suundusime esmaspäeval üle miljoni aasta Pärnu Tervise Ravispahotelli. Jah, see hotell on mõeldud inimestele, kes seal protseduuridel käivad jne, aga ei olnudki tähtis see kui võimas hotell oleks ja kui võimas veekeskuses on. See oli niigi esimene hotell, kus me 5kesi lõpuks läksime. Ega me ei kujutanud Matthiasega ette kuidas me hakkama saame kahe tite ja ühe aktiivse 5-aastasega nii hotellis kui ka veekeskus. Õnneks läks kõik hästi, AGA….. selles hotellis PUUDUS konditsioneer! See oli kohutav! Väljas on kuumust 30+, õhk ei liigu jne ning hotelli toas oli ainult ventilaator mis ei teinud tuba ilmselgelt grammigi jahedamaks. See elu seal 4 päeva, viha ja mega pettumus oli suuuur. Igatahes need päevad mis me seal olime oli piin öhtuti ja hommikuti. Vahepeal sai ujumas käidud ja õues jalutamas ning ühe päeva võtsime ette kus käisime LOTTEMAAL.

Vot see oli meeldejääv koht. Mul jätkub ainult kiidusõnu. Srry, aga Vembu-Tembu ja Vudila pole ka nii ägedad kui Lottemaa. Seal oli pmts igale vanusele midagi. See seltskond kes seal kõik olid, see Leiutajate küla melu mida kindlasti multast on nähtud oli päriselt ka seal. Meile Matthiasega jättis nii mõnusa mälestuse ja Matthias ütles et ta tahab tagasi minna sinna ja Kris oli ka nii excited. Kuna vanaema Eve oli Sassudele ostnud varem tegelased Lotte ja Kuujänese ning Krisi lemmik tegelane on Bruno, sai ta endale selle tegelasega kaisuka. Kui hakkan Lottemaast pikalt rääkima, siis blogi veniks mega pikaks, aga panen siia mõned pildid 🤩

Pärnu enda kohta nii palju veel, et saime seal äikest, vihma. Sai hotelli lähedal ka Pärnu rannas käidud ning korraks viskasin ka Krisiga merevette pikali (soe vesi oli) ja 4 päeva saigi läbi ning minu arvamus Pärnu kohta on see, et harjumatult omamoodi linn ning tunnen seal ennast väga veidralt nagu oleks sattunud võõrasse kohta. Eks ongi nii, et kõik kohad ei sobigi kõigile jne. Kuna kaksikud olid ka suhteliselt räsitud sellest Pärnu trallist ja kuumusest mistõttu me sõitsime kohe peale hommikusööki Viljandisse tagasi, kus olime taas mõned päevad – seal saime olla rahulikult, jahedas ning lastel oli igatpidi ruumi olla ja käija.

Meie viimaseks sihtkohaks sai siis edasi lükatud Tartu VSpa, mille hotelli ja seda tuba kiidan taevani. Esiteks – seal oli KONDITSIONEER! Ja no üleüldiselt on mulle VSpa hotell kui ka veekeskus väga meeldinud. Toaks võtsime Deluxi kuna pere on ju suur ning kahe beebivoodi ja lisavoodiga standart tuppa ei mahu – tuppa lihtsalt ei mahu see mööbel. Igatahes see tuba oli niiiiii äge. Seal oli vannitoaga klaassein, Krisile pakkus palju põnevust kui õhtul vannis oli ja mängis ning teiselpool klaasi Saskia ja Saimon vaatasid ja itsitasid. Tuba oli super!
Veekeskus oli muutunud, mõned asjad olid ära võetud ja muudetud kui koroonaajal kõik kinni oli, aga Spa enda olemus oli ikka endine. Seal oli kõigil lõbus v.a Saimonil. Ma ei tea kas ta oli kogu puhkuse liikumistest nii väsinud ja stressis aga vees olemine rõngaga jne oli tema jaoks kuidagi virile ajav. Kui puhkuse alguses ja Aqvas meeldis mullivann siis nüüd ta täielikult keeldus sellest. Muidugi Saimon ongi selline emmekas ja viriseb palju ning paljud asjad ei pruugi talle sobida, siis Saskia oli täielik vastand Saimonile. Saskia nautis täiel rinnal igasuguseid veega seotud asju. Täielik spa tüdruk.

Kuna Tartus olime 2 ööd siis, teisel päeval läksid Matthias ja Kristofer Ahhaa keskusesse ja nautisid isa-poja päeva. Miks ma kaasa ei läinud? Põhju lihtne, nende kahe titega oleks seal olnud keeruline – igale poole kaksikute käruga poleks saanud ja no olgem ausad mis nautimine seal oleks kui nad ärkvel. Nad väga ei armasta paigal olemist – kui ärkvel siis on kohe vaja ise liikuma minna ja siis ongi see kus üks tassib ühte süles ja teine teist ning vaene Kris peab seda pahast emmet, kellel niigi kõgest kopp ees, kannatama ja väga midagi nautida ei saaks ka tema. Igatahes poistel oli seal vist väga vahva. Hiljem nàidati mulle igasuguseid videoklippe, räägiti mis seal kõik oli ja vahepeal kui mina jalutasin hotelli lähedal sain ka mingeid videoid ja pilte. Nagu just mainisin, et mina jalutasin samal ajal kui need kas Ahhaas olid ning kuna väljas läks ühel hetkel jube jahedaks ja mega tuuliseks, siis võtsin Kvartalist CoffeeIn’ist suure kohvi, läksin tuppa, võtsin kommipaki, panin teleka tööle ning viskasin diivanile lebosse. Kaksikud magasid veel kärus kenasti ja sain siis nautida iseenda aega mida mul ju ilmselgelt nagu väga ei ole.

Poisid tagasi tulid, sõime ja nad läksid ujuma – mina kaasa ei läinud kuna lihtsalt ei jaksanud, sest Saimon oli lihtsalt nii tujukas ja ei soovinud toas olleski mitte miskit. Aga ega mul ei olnud ka vahet, peaasi et Kris sai oma vee lõbustused kätte. Ega midagi rohkem polnudki, rändav puhkamine hakkas läbi saama. Tartust läksime taas Viljandisse tagasi üheks päevaks, et kõik oma asjad sealt kaasa võtta, sest ma ei näinud mõtet kaasas tarida mööda hotelle kui suur osa asju mu tegelt vaja ei läinud kui ainult Viljandis. Ja peale Viljandit siis tagasi koju. Vahepeal aga jälgisime ka mis temperatuur meil tubades on – kohutav 30. Matthias võttis ette ja ostis meile konditsioneeri koju ja halleluujah me saime tubadesse 23-25 kraadi 😇 lõpuks ometi saab normaalselt kodus olla, sest siin on ka lõpuks hea ja jahe.

Ja vot nii see rändamine läbi saigi. Ütlen ausalt – kui sul on kaksikud ja veel laps/lapsed kes on pisikesed või meeletult aktiivsed ja vajavad ka tähelepanu, siis reaalselt on vaja abikäsi kui tahad ise ka puhata. Meie Matthiasega tegelikult ei puhanud, sest pidevalt oli vaja olla valvas, jälgida, reageerida ja anda tegevust kõigile kolmele 🤯. Müts maha kolmikute emale kes üksi kolme titega peab igapäevaselt hakkama saama! Evele ja Väinole ütlesime ka, et järgmistele meie puhkustele me võtame nad kaasa, sest muidu pole mõtet minna. Edu meile kui need kaks veel jalad alla saavad 🤦‍♀️