Kristoferi sünnilugu

Rasedus

2015 aasta maikuus sain maailma kõige parema uudise teada – ma olen RASE! Me soovisime Matthiasega last saada kuid ilmselgelt see kohe ei õnnestunud. Mulle tehti ka viljakus test ning öeldi, et mu viljakus on madal ja keeruline rasestuda (diagnoosiks sain – polütsüstiliste munasarjade sündroom). Läks 4 kuud (mis on üllatav, võttes arvesse arsti tehtud analüüs ja diagnoos) ning maikuus nädal enne enda Soome kooli lõpetamist ei tulnud mul õigel ajal menstruatsioon ning tegin testi. Vetsus olles testile ilmus kohesel üks triip ning kohe teist ei tulnud – kõndisin siis juba prügikasti poole kui nägin, et “issand, kas mul silmad valetavad, näen ma und või kujutan ma juba ette – kaks TRIIPU!!!” Ma ei osanud mitte kuidagi seda uskuda, tükkaega seisin köögis prügikasti ees, pisarad silmanurgast voolamas – KAS TÕESTI?? Ühel hetkel kui ennast kokku võtsin läksin ma Matthiase juurde (ta magas sel hetkel veel) ja ütlesin et “vaata, siin on kaks triipu.” Matthias selle peale – “ah, ei ole seal midagi (vaatas uniselt, ilma prillideta testi), kujutan ette” – ning magas edasi.

Mingi hetk hiljem kui ta ärkas ja vaatas uuesti testi ütles, et ärme veel igaksjuhuks hõiska, kui arstil käidud ja sealt kinnitust saab siis. Eks mul oli alguses, et mis asja, sa polegi õnnelik ja olin veidi pettunud temas, aga siis jäin samuti mõtlema, et veel on jah liiga vara ning võibolla test valetab. Arstile sai mindud alles Soomest tagasi tulles – ma olin nii õnnelik kui arst näitas ultraheli pilti ja soovis mulle õnne. Kui tagasi autosse läksin ning Matthiasele pilti näitasin, siis ei osanud ta kuidagi olla ja oli samuti väga õnnelik.

2. Raseduskuul me, siis teavitasime ka vanemaid, kuna ma ei saanud enam kodus muru niita ning teatuid raskemaid majapidamistöid teha, kuna mul oli riskirasedus diagnoositud polütsüstiliste munasarjade sündroomi tõttu, siis oli neile oli väga keeruline midagi luisata pidevalt.

Esimesed kuud olid rasked, iiveldas – kuna siis oli suvine aeg ning samuti ka pulmade planeerimine käsin ja ka uues töökohas enda tõestamine siis oli see kõik nii rakse. Öised üleval olemised iiveldusega, mõned korrad oksendamised tööl ja tihe vetsus käimine. Aga elasin üle…

5-6.raseduskuul hakkasin lõpuks liigutusi tundma, see oli niii äge, Matthias veel käega väljaspoolt ei tundnud väga, aga mina sisemiselt küll. Pulmapäeva elasin üle – pildistamine oli kohati raske ja ka iiveldas vahepeal, aga muidu oli kõik hea. Pulmareisile minnes kartsin lennureisi õnneks sinna minnes polnud midagi hullu, tagasi tulles küll – ju siis rõhk võis mõjutada nii, et tekkisid maandumisel tugevad emaka kokkutõmbed ja valus oli – õnneks kui olime maandunud oli kõik korras.

Rasedus muidu enam-vähem kulges hästi eks lõpp läks juba raskemaks. Tähtaeg oli meil 28. jaanuar 2016 ning lapseke arvas, et peab mind juba kiusama hakkama 2. jaanuarist. Tekkis enneaegse sünnituse oht, olin 35.nädalat rase kui tekkisid tugevad valud, mis olid alguses ebaregulaarse ja siis mingi aeg hiljem juba regulaasemad, läksime õhtul siis haiglasse. Dr. Inso vaatas ja ütles, et beebi tuleb seekord enneaegne kuid sellest pole hullu kuna UH kaal oli siis 3200g ja võis küll sündida, aga jama oli selles, et laps ei olnud piisavalt alla vajunud. Lõpuks jäin haiglasse sisse ja hakati sünnitus tegevust millegipärast tagasi hoidma, et las veel kasvab. Nii siis jäi jaanuari alguses laps ikka kõhtu kasvama. Peale seda ei olnud mul enam ühtegi vale häiret ega midagi ning 4. veebruaril hakkas mul alt midagi tilkuma ja limakork tuli ära, nii ma jälle paanikas olles läksin haiglasse ning taas oli valves dr.Inso, kes kontrollis ja ütles et lootevett ei tule ju siis laps surub põiele ning sellega teema saigi otsa, lõpuks ütles et kui laps pole varem sündinud siis tule 8. veebruar tagasi esilekutsumisele ja läksin rõõmsalt tagasi koju istuma.

Sünnitamine

Nii ma siis läksin tagasi haiglasse alles 8.veebruar kell 9 esilekutsumisele. Oi ma olin, paanikas ja täis põnevust ning ootust. Arst pani mille tableti emaka kaela ning jäime ootama. Kell 10 pandi mulle KTG külge ja juba vaikselt valutasin – emaka kokkutõmbed olid 100% ja vastikult valus oli. Ja siis hakks nalja saama, mida ma siiani meenutan – olin pikali voodis KTG küljes ja hingasin valust, tuleb üks juhuslik mööduv ämmaemand, kes küsib “mis sa siin valutad?”, Matthias kõrval ütle,s et “tulime sünnitama”, naine vaatas aparaati kõndis sõna lausumata minema. Sel hetkel oli küll “what the hell?”

Mingi aeg hiljem kui toodi lõunasöök mida pauside ajal sain süüa, ühel hetkel enam ei suutnud ning palusin Matthiasel, et ta läheks arstile ütlema, et ikka päris valus on mul ja ma ei suuuda enam olla kuidagi. Läksin arsti kutsumisel läbivaatlusruumi, kus vaatas emakakaela avatus (haiglasse minnes kell 9st alates oli ikka veel 2cm avatust) ja siis järsku tuli osa lootevetest põrandale. Siis tehti tagumikku emaka mingisugune pehmendav süst mis aitaks emakat kiiremini avada. See oli veeel valusam kui need valud mis mul olid. Kui süst tehtud pidin ma kõndima sünnitustuppa, aga kuna süstikoht oli valus ja mul oli haiglast antud öösärk selja siis seda süstikohta käega kinnihoides oli mul üks kannikas natuke särgialt väljas kui koridoris kõndisin ja valutasin veel sünnitus valusid. Mingi hetk Matthias ütleb, et “ära oiga nii kõvasti ja pane kann peitu kuna seljataga istub üks mees” – kiikasin korra selja taha ja ütlesin et “mul savi” ning kõndisin edasi. Sünnitustuppa jõudes oli kell kuskil 13-13:30.

Seal hakkas juba raske, arst käis avatust vaatamas pooletunniste vahedega ning ütles, et rohkem ma süüa ei tohi kuna võib juhtuda, et lähen lõikusele – valud olid juba suured, vahepeal sain ka puhata. Ämmaks võttis kapist beebiriided ja küsis kas ma teaan kumb tuleb, ütlesin et dr. Tobre nägi poissi, ämmakas naerab ja ütleb et “no ma siis võtan neutraalsed riided kuna selle arsti vastus ei pruugi olla alati õige.”

Kell sai umbes 4 kui arst vaatas avatust ja ütles “nüüd lõikusele, kuna avatus on ikka väike ja lapse pea ei mahu läbi ning ema-lapse elu ei saa ohtu seada” – niisiis läks asi juba erakorraliseks, kiiresti hakati mulle kanüüle külge panema, põiekateetrit ja seletati Matthiasele kuidas/mis toimuma hakkab. Mõlemad olime šokis, ei osanud seda oodata – tahtsin nutma hakata kuna olin oodanud vaginaalset sünnitust, aga valus oli – Matthiasel ka silmad juba märjad kuid pidas vastu. Nii mind siis viidigi lõikusele. Vot see oli minu jaoks väga jube kogemus. Läksime siis operatsioonituppa – kui tuli mul suur valuhoog ei pandud mind lauale kohe, mingi hetk siis tõsteti kitsale opilauale, lükati mingi ebamugav kõrgendus seljaalla , pandi käed ja jalad rihmadega voodi külge kinni, arst hakkas joodiga kõhtu määrima, mis läks omakorda jalgevahele mis hakkas hullult kipitama, pandi näo ja kõhu vahele mingisugune riidest sein, mistõttu ma enam kõhtu ja kõhu juures askeldavat arsti ei näinud, ühel hetkel hakkasin ma magama jääma vägisi, mis oli ebamugav tunne.

Nii ma siis magasin, kui tavaliselt narkoosis inimesed ärkavad ja ei tea mis ärkamisel toimus siis mina ärkasin narkoosist veidi varem – tundsin meeletut valu kõhus, ebamugavust tunnet kurgus, kus ma neelata ei saanud ning seda et ma ei suuda silmi lahti teha. Lõpuks tundsin kui kurgust võeti hapniku toru suust välja ja arst surus kõhtu ning kui lõpuks rääkida sain siis karjusin, et mul on nii valus, antke valuvaigistit ning kus on mu laps. Valuvaigistit sain alles peretuppa jõudes enne seda 9.ndalt korruselt 3.ndale sünnitusosakonda jõudes ma liftis lihtsalt röökisin, et valuvaigistit saada, millegipärast ei tahetud mulle anda seda. Mõelge ise, et teil kõht lõhki lõigatud just ja tagasi kokku õmmeldud, see on päris valus. Kui ma lõpuks palatisse jõudsin öeldi, et kõnni nüüd voodisse, ma saatsin nad pikali ja ütlesin et “ma ei saa mul valus ja ei suuda liikuda” (reaalaelt mul jäsemed ei liikunud kuna olin alles narkoosi mõju all). Lõpuks Matthias ja üks ämmakas aitasid tõsta.

Nii ma siis nägin oma poega esimest korda ja sain ka lõpuks valuvaigistit, laps pandi mulle rinna otsa ja ma jäin magama. Lõpuks a’la kainena ärkades pidin hakkama kohanema uue eluga. Ei jõudnud veel kohale, et mul on beebi lõpuks. Ja nii hakkas olema esimene magamata öö kus pidin iga 2-3tunni tagant söötma, kuna ma püsti ei saanud valust ,siis Matthias tegeles esimeste mähkme vahetustega ja riidesse panemistega.

Järgmine päev tehti mulle vereülekanne kuna ma kaotasin palju verd – emakas oli nii välja veninud, et tekkis opi ajal meeletu verejooks. Mingi hetk tekkis mul ka vereülekandega probleem aga sai korda. Haiglas olin kokku 5 päeva ja saime lõpuks koju.