Mis vahepeal toimunud on?

Ilmselgelt on viimasest postitusest juba omajagu mööda (äkki viimane postitus oli suvel?) ja no ausõna ma olen üritanud vahepeal alustanud mustandina mingeid teemasid, kuid siis tuleb taaskord midagi ette ja nii see postitus pooleli jääb ning hiljem enam ei suuda seda jätkata.

Mis siis vahepeal toimunud on? (enne kui alustan mainin ära, et kõik pildid panen blogi lõppu galeriina 😉 )

Kaksikud said augusti lõpus aastaseks. Pidasime siis kolm päeva järjest sünnipäeva – esimene päev viiekesi, teine päev Matthiase perega ning kolmas päev minu perega. Korraga ei tahtnud kõike korraga kutsuda kuna rahvast oleks olnud natuke liiga palju. Korter on küll suur, aga siiski elutuba-köök pole kummist mis veniks 😉 Pidupäevad läksid hästi, tore oli näha inimesi kes nägid kaksikuid esimest korda ning neid keda oli muidu ka tore näha. Sassud said vahvaid kingitusi ning päeva lõpuks olid nad nii “kapsad”, et voodisse magama minnes oli nad nii üleväsinud, et läks omajagu aega neid ööunne saada.

Siis käisid meil üle saja aasta külas ka Margi ja Kristiina. Margi polnud meie siinses kodus käinud. Mega vahva oli ka nendega suhelda. Eks veidi harjumatu oli suhelda, kuna koheselt nagu ei oskagi midagi, siis nagu sulad vaikselt üles ja harjud inimestega, eks paljuski on süüdi ka koroona miks me nii eemal oleme inimestest ning kuna ma ei ole aktiivne messengeris suhtelja, sest pikkadeks vestlusteks mul sisuliselt aega ju naljalt pole. Võin öelda, et piltide postitusi sotsaalmeediasse teen ka nii, et panen pildi, jõuan ühe sõna kirjutada ja juba jääb tegevus ootele. Kui on neil lõunauni toas, siis minu tegevused: väga väsinuna kui öö oli väga keeruline magan koos nendega, teen arvutis mingeid vajalikke tegemata asju mis on pidevalt pooleli jäänud, teen kiirelt süüa või söön ise mida ma enne ei jõudnud.

Mingiaeg tagasi saime kätte 360′ pöörelad Maxi-Cosi Mica turvatoolid Sassudele, mille saime jumala mõistliku hinnaga Saksamaa Amazonist – tellisime selle Soome Matthiase vanemate juurde kuna sinna riiki transport tasuta, meile aga mega kirve hinnaaga. Paar päeva enne uute toolide saabumist panin müüki kaksikute Emmaljunga vankri kogu ülejäänud asjadega müüki mis sellega kaasas käivad (hällid, isofixid, adapterid, soojakotid jne). Ja alles nüüd mõnipäev tagasi osteti ära. Jeiii.. Arvasin küll, et äkki ma ei saagi lahti sellest ning jääb pikalt seisma aga vot, sain 🙂 Mega rahul oleme nende toolidega, lihtsasti kasutatav – pöörleb 360′ ainult ühe nupu vajutusega ning ei ole ees mingisugust hällide käepidet vms. Ostudest veel nii palju, et umbes kuuaega tagasi ostin ka kärru Voksi soojakotid, sest ilmad läksid külmaks ning kerge tekiga olid neid käed-jalad jahedad – samuti olen kottidega rahul, eks paistab kui tuleb talv ja miinus kraadid.

Peale pidude, külaliste ja ostude vahepeal käin ikka lastega õues ka kui haiged pole. Võtsin siis julguse kokku ning läksin astangu laskemoona ladude juurde metsa jalutama. Seal on 3 kui mitte 4 paralleelset nö tänavat või jalutus rada mida saab siis liikuda ja avastada. Alguses liikusin meie majale kõige lähedamat teed – eks ta veits hirmutav oli, üksi kahe titega minna kuhugi jumal teab kuhu jalutama. Tee oli algul kehva kuid mingi hetk läks paremaks. Ütleme nii, et mets nagu mets ikka. Järgmine kord läksin siis kõrval rajale mis on siis ametlikult kaardil ka tänav nimega “Moonalao”. Siis võtsin ka Krisi juba kaasa ning tahtsin talle ka näidata. Ütleme nii, et rada oli juba palju huvitavam kui esimene. Natuke veel rohkem hirmuäratavam, sest sellel rajal oli mets kuidagi tihedam, seal olid kokku varisenud majad/laod ning kui taevas on ühtlaselt hall siis seal rajal liikudes oli veidi hämaram liikuda. Tee jalutamiseks oli algus suhteliselt mudane, kuna Moonalao tänava otsas ehitatakse hetkel kortermaju, mistõttu on seal siis ehitusega seotud autod liikunud ja mudaseks teinud. Edasi liikudes, aga on täitsa mõnus metsaline tee. Sügisesel ajal on täitsa ilus jalutada ja nautida. Muidugi oli mul google maps kaart ikkagi ees, et jumala eest oleks mul kindlustunne sees, et see tee ikka viib otse nii nagu kaardil näidatud ja jõuan välja sinna kuhu vaja. 3 paralleel tee/tänav/rada mis seal oli, ei olnud ma kindel algul kas see üldse nii on. Ega ma ei julged ise üksi enam nii palju avastama minna ning võtsin lõpuks Matthiase ka kaasa ja avastasime siis ühel nädalavahetusel, kui Kristoferi olime üle pika aja taas Eve ja Väinoga Viljandisse saatnud. See päev oli mega hea jalutamiseks ka – päike paistis, oli päris hea mõnusalt soe ilm. See kolmas rada siis, no ma sain ikka korralikult avastada koos Matthiasega. Me leidsime Astangu moonalao-tunnelalaod, mis on siis sõjaajast jäänud alles. Sisse me ilmselgelt ei läinud aga no see väljast poolt vaade oli mega hirmus aga sama niiiiiiiii põnev ja kutsuv, et tahaks täiega sisse minne ja uudistada, mis seal on. Sellest järgmine nädalavahetusel kui Kris oli kodus ja meile Kertu (minu õde) külla tuli tahtsime neile ka näidata. Ilmselgelt oli Krisil mega põnev ja tundis suurt huvi selle ajaloo vastu – palju ta muidugi aru sai ja seda endale teadvustas, ei oska ma öelda. Aga selline põnev avastus minu kodu lähedal. Soovitan kõigile, kes tunnevad huvi ja tahavad veidi jalutada siis tulge Astangule 😛

Igapäevaselt on Matthias teises korteri otsas kaksikute-/kontoritoas tööd tegemas ja mina lastega elutoas. Meie tegevused näevad üldjoontes ette nii – hommikul ärkame, vahetame riided, sööme, peseme, potitame, mängime, magame hommiku pisikest und, sööme, magame veel kas õues või toas, näksime, mängime, mängime, sööme õhtust, mängime, vannitame ja ööunne 😀 😉 tihe graafik, samas nagu pole ka eks…AGA… neid on 2 + Kristofer 🙂 Mängudeks on igasuguseid asju, küll pesurestist onni tegemine, legodega mängimine kui ka ümber laua üksteise võidu kõndimine auto või käimistoe abil.

Meil jäid ka turvatoolidest kaks suurt pappkasti üle tühjana ning nende eesmärk oli Sassusid eemal hoida telekast. Algselt mõtlesin, et tuleks need mingi raske asjaga ära täita, et nad ei saaks kergelt neid eest ära tõmmata, sest vahepeal olid raskusteks seal see turvahällid ja isofixid, aga kui neid nüüd enam polnud siis kerged ja kergesti liigutatavad. Matthiasel siis tuli mõte, et teibime need kokku, teeme avad sisse ja nad saavad nö tunnelis käija. Mõeldud-tehtud. Täitsa vinge sai, kõigile kolmele meeldib.

Kaksikute arengust

Sassud on päris tublid olnud füüsilise arengu poolest. Saimon hakkas iseseisvalt kõndima septembri keskel ja Saskia oktoobri alguses. FüsioPai’ist Eliiaga suheldes kiitis lapsi ning ütles, et Saimonil hetkel kõndimine parem kui Saskial ja et tüdruk paar nädalat kõndimisega Saimonist maas, aga see kõik täiesti okei. Kohtumine Eliiaga saab meil olema LOODETAVASTI uuel aastal, kõik sõltub ilmselgelt koroonast. Hetkel on meil kokkulepe, et aegajalt saadan pilte, videod ja lühikirjeldusi talle ning selle põhjal oskab ta enam-vähem mingit soovitusi anda. Nüüdseks on Saskial minu arvates ka täitsa stabiilne titalik kõnnak ja kui võrrelda Sassusid omavahel, siis Saskiale meeldib väga palju kõndida Saimon pisut laisk ning käpuli on natuke rohkem kui Saskia. Aga seda ei ole õnneks palju. Üldjoontes nad ikkagi kõnnivad. Mis veel, nad nagu mega palju turnivad – põhiline lemmik paik on mingil huvitaval kombel mänguasja kast või mähkme kast, mille sisse nad ronivad. Mähkme kast on enam-jaolt on tühjaks loobitud aga Saskiale meeldib mängiasja kasti rongida mänguasjade otsa. Miks talle see meeldib ei ole ma siiani aru saanud. Natuke naljakas on see ka, aga samas ohtlik kuna valesti minnes või ära tulles võib ta sealt kukkuda ja haiget saada.

Keeleline aregust nii palju, et Saimonil on üks sõna kindlalt – aitäh – ja võibolla on üks sõna veel – tee ehk see – aga ma pole päris kindel. Saskial aga on sõnavara natuke suurem. Loodetavasti Saimonil ikka tulevad ühel hetkel neid sõnu veel – ma ikka korrutan ja osutan ja ütlen jne sõnu. Kui nad miskit soovivad saada või näidata siis nad sõrmega osutavad ja oma keeles siis midagi ütlevad.

Harjutame vahepeal ka motoorikat – kujundite kasti panemine läbi õige augu, motoorikakeskuse peal igasuguste tegevusteb tegemine ning üritame ka palli teineteisele veeretada aga no viskamine tuleb paremini välja 🙂 Kaksikud matkivad üpris hästi järgi tegevusi mida teen ning osaliselt häälitsusi.

Kristofer ja tegemised

Krisil läheb ka hästi, kui pole haige käib lasteaias. Lisaks käib ta endisel laulustuudios ning nüüd septembrist hakkas ta ka FC Flora’s jalgpallis käima. Väga meeldib talle, sest seal saab ta joosta, ägedaid mänge mängida harjutustena ning ka jalgpalli ennast samuti. Hetkel, oleme taas haiged (kaksikud, Kris ja Mina) ning loodame, et meil koroonat pole. Kris jääb ka pikalt koju, sest mul meeletu suur soov käija Viljandis pildistamisel aga ma ei soovi riskida sellega et viin ta nädal enne pildistamisele minekut lasetaeda kus võib taas midagi saada. Kindlasti on tal kodus igav ja läheb sõgedaks, aga eks me üritame Matthiasega talle ka aega pühendada ja temaga tegeleda. Õnneks kui, tal tuju hea siis on temast päevasel ajal ka päris palju abi. Ta ise vabatahtlikult aitab mind kaksikutega tegelemisel ning on muidu vahva.

Kui Kris kodune, siis tema tegevused on samuti ärkamine, söömine, riietumine, pesemine ja ilma lõunauneta. Mängib ta siis kas tittedega või omatoas oma mänguasjadega. Multikaid vaatab ka päeval ning vahel saab inspiratsiooni või ideid multast ning läheb siis oma tuppa neid teostama. Kui tited toas olla magama jäävad läheb Kris Matthiase juurde ja on siis seal mingi aeg või siis mängib oma toas. Kris enamuses iseseisev oma tegevustega ja saab ise hakkama.

Vist sai kõik. Loodan, et ei jää taas mega pikka vahet sisse kirjutamisel, aga lubada ei saa. Nii, et püsige kõik negatiivsed ning ärgem peast hulluks minge ning säilitage kainet mõistust kogu pandeemiaga seotud asjadega seoses. Olge terved! ♥

Sünnipäev: